kaos

Pimedad ajad on elus normaalsed, meiega pole midagi viltu, isegi kui me aeg-ajalt sügavikku langeme.

Viimastel aastatel olen teaduse poolt tagant tõugatuna omaenese nahal tundnud, et tee uudsusse on täis kaose musti mülkaid. Teadus on mind tagasi hoidnud üritamast leida kaosest kiiret väljapääsu. Kuid isegi kui ma tean kaose rolli, ei meeldi see mulle ikkagi. On hirmuäratav, kui maailm, mida ma nii hoolega koos hoidsin, laiali laguneb. Mulle ei meeldi tunda end eksinuna ja tähendusest ilma jäetuna. Eelistaksin kergemat muutumise teed. Kuid tean nüüd, et teen koostööd suurte loovate jõududega, isegi kui nende nõudmised mulle arutud tunduvad. Ma tean, et kaos on vajalik koht, kus ma pean aeg-ajalt viibima. Seepärast olen õppinud nende tumedate hetkedega leppima – segaduses, kurnatud, vaid nõrgalt uskudes, et uus arusaam lõpuks kohale jõuab. Ma tean, et see on mu ainus tee uude olemisviisi.

- M. Wheatley 'Juhtimine ja loodusteadus' (lk 166)