euroopa ja uurali segu

/.../ geneetikud kuulutasid, et nende andmetel on eestlase tüüpiline geenipärand 18000 aastat vana. Kuna jääaeg taganes meie aladelt ca 10 000 aastat tagasi, siis geneetiline eestlane järelikult eksisteeris kuskil mannerjää piirist lõuna pool vähemalt kaheksa tuhat aastat, enne kui ta meie praegusele kodumaale saabus. Ta ei saanud kuidagi tulla Uuralidest. See ala oli tookord veel jääkatte all. Loogiline, et Eestisse liiguti taganevat jääd seirates just lõuna poolt, sest teekond Uurali kandist oli palju pikem ja vabanes jää alt tuhandeid aastaid hiljem. Mis keelt need muinaseestlased rääkisid, see on ajaloo saladus. /.../

Ometi ei sarnane meie arhailine sõnavara mitte eurooplaste, vaid hoopis kaugete idapoolsete rahvaste sõnavaraga. Üsna mitmed iidsed mõisted on eesti ja mari (tšeremissi) keele sarnased. Näiteks jumal on mari keeli jumo. Raske kujutleda, et vaid üksikuid sõnu kanti teatepulgana läbi kiviaegse ürgmetsa Uuralist Eestisse või vastupidi. Järelikult üks osa meie kaugetest esivanematest elas mingil ajaperioodil koos maridega ühel ja samal geograafilisel keelesaarel või olid vähemalt naabrid. Eraldumine on aga toimunud ca 5000 aastat tagasi, mis on piisavalt tõestatud nii keelealaste kui ka arheoloogiliste uuringutega.

Niisiis on meie ees mõistatus – geneetilised eestlased jõudsid oma praegusele kodumaale koos mannerjää taandumisega 10000 aastat tagasi lõuna poolt, aga eesti keel oma algsel kujul 5000 aastat hiljem hoopis ida poolt. Mõtlemapanev on seegi, et just emaliinipidi oleme sugulased Euroopa rahvastega. Isaliinide analüüsimisel Oxfordi Ülikoolis on aga leitud mutatsioonivariant, mis Euroopas puudub, kuid Siberis on see olemas ja umbes 50% ulatuses esineb ka soome meestel. Küllap siis ka eestlastel. Kuidas seda seletada?

Üldjoontes võiks neid kaugeid sündmusi kujutleda nii, et eesti keele saabumisega praegusele asualale ei olnud tegemist mitte rahvaste rändega, vaid vallutusretkega, milles osalesid peamiselt mehed. Eluruum Uurali kandis muutus mingil põhjusel sobimatuks ja nii asus mõni suurem salkkond agaramaid mehi paremate jahimaade ja kalastusvõimaluste otsingule. Tõenäoliselt võis see retk kesta aastaid. Võibolla üritati ka korduvalt. Teekond oli ju ettearvamatu nagu Kolumbuse merereis, ohtlik ja raske. Nii jõudsid Peipsi äärde vaid kõige visamad ja vastupidavamad. Kuid Eesti oli juba asustatud (nagu oli eespool jutuks) ja võib arvata, et kohalikud neid lillede ja soolaleivaga ei tervitanud. Pigem tekkisid konfliktid. Kahtlemata piisas tulnukate väikesearvulisest, kuid karastunud ja hästiorganiseeritud “eriüksusest”, et suuremate raskusteta hõivata hõredalt paiknevate kalurite ja küttide kindlustamata külakesed. Mismoodi vanasti vallutusretki peeti, see on teada. XIII sajandil toimunud Eestimaa järjekordse vallutamise pealtnägija Läti Henrik pajatab oma kroonikas, et “tapeti kõik, kes iganes meessugu…” Niisugune lause kordub kroonikas kümneid ja kümneid kordi. Pole alust arvata, et meie kiviaegsed Uuralist ilmunud esiisad olnuks leebemad.

Pärast jõudude vahekorra klaarimist oli silmnähtav, et vallutajatel siit edasi lääne poole minna polnud võimalik – meri oli ees. Meresõidu kogemused aga veel puudusid. Mis edasi teha? Kutsuda sugulasi ja tuttavaid järele, nagu seda praktiseerisid venelased pärast Eesti okupeerimist möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel või pöörduda luuresõnumitega lähtekodusse tagasi? Aga milleks, kui siinsed elutingimused olid lahedamad ja naised nägusamad kui kodukandis.

Viimase väite tõestuseks võib märkida, et Virumaal 4000 aastat tagasi maetud nn “Sope naine” oli klassikaline kreeka iludus, nagu näitab foto Gerassimovi poolt tehtud rekonstruktsioonist. Ju oli ka eelnev rännak olnud ränk. Ega’s ilmaasjata Jumalat (Jumo) meeles oleks peetud. Ja nii nad siia jäid. Oletamisi sel viisil toodi Eestisse meie tänase keele pookoks (poogend), kui kasutada aianduse terminoloogiat. Uute peremeeste keel aga kujunes siin “riigikeeleks”, nagu see hiljemgi tavaks olnud nii Venemaal kui Ameerikas.

Oletamisi on sellest keelelisest pookoksast ja geneetilisest eurokännust võrsunud praegune eesti rahvas. Segavereline nii geneetiliselt kui keeleliselt. Aga milles küsimus, milleks pead põõsasse peita – paljud euroopa rahvad, kui mitte kõik, on segaverelised, Ameerikast rääkimata. Võibolla just tänu oma keele ja geenide sümbioosile olemegi suutnud ajaloo karmides tõmbtuultes püsti jääda.

/.../ Kultuuri ja kombeid ei hoia elavana mitte geenid, vaid keel. Kui tohutu võib olla emakeele ja keskkonna mõju inimese käitumisele ja kui tähtsusetu osa on sealjuures geenidel, selle näiteks üks huvitav lugu lähiminevikust. Pisut enne N. Liidu lagunemist näitas Moskva Kesktelevisioon saatesarjas Krasnõi Kvadrat dokumentaalkaadreid reaalsest kaasaegsest mowglist. Kasahstanis oli üks kaheaastane vene poisike sattunud huntide hulka ja elanud nende keskel kümme aastat, kuni kord geoloogid oma helikopterilt teda hundikarja keskel silmasid. Hundid tulistati surnuks, poiss võeti kinni ja viidi inimeste sekka. Ühes hooldekodus õpetati teda kahel jalal kõndima ja vene keeles rääkima. Filmi “väntamise” ajaks oli teda juba kaheksa aastat dresseeritud, ent meie mõistes inimest temast enam ei saanud. Kõndis kuidagi kummargil ja komberdades ning tönkas väga vaevaliselt üksikuid sõnu. Kui teda kästi midagi kaamerasse rääkida, siis silpe kokku veerides võttis ta oma ilmavaate kokku ühteainsasse lausesse:” Ja ne-na-vii-zhu tsheloveka”.

/.../ Rahvusvahelises suhtlemises pole teadagi eesti keelega midagi teha tema vähese leviala tõttu. Selle eest on tal teisi väärtusi. Tihtipeale hinnatakse asju just selle järgi kui vähe või palju on seda saadaval. Näiteks puhast õhku on praegu küllaga ja me ei maksa (veel) selle eest punast krossigi. Aga mõne vana kirjamargi, haruldase putuka või inkunaabli eest makstakse oksjonil hingehinda, sest niisugust kraami on vähe. Sellise hindamistava puhul võib ka eesti keelt lugeda harulduste hulka. Kuigi esemetega võrreldes on keelel vaid sümboolne väärtus, välismaalastele seda maha müüa ei saa, kõhutäiteks ka ei kõlba, aga normaalne inimene rariteeti prügimäele ei tassi. Teiseks on eesti keel oma kõla poolest suurepärane. /.../

Eesti keele miinuseks peetakse tema keerulist grammatikat, kuid kas pole see omadus meie jaoks hoopis vastupidise märgiga. Just tänu oma keele keerulisele struktuurile saavad eesti lapsed juba maast-madalast, esimeste sõnade õppimisel teha oma ajudele gümnastikat. Õppustel raske, lahingus kerge. Nii on seaduspärane, et eestlased muukeelsetega võrreldes omandavad võõrkeeli palju hõlpsamini. /.../

- Valdeko Potisep, Kultuur ja Elu (http://kultuur.elu.ee/ke479_potisep.htm)